Elu kui näitemäng

Elu kui näitemäng

 

Tervitused minu Õpetajale Ylar Lindepuule!

Mäletan, kui ma umbes 7 aastat tagasi alustasin enesearengu teekonda IIKA Keskuses, rääkis Õpetaja metafoorselt nendest kolmest inimtasandist – näitleja, lavastaja ja näidendi pealtvaataja, kes istub mõnusalt loožis.

Ma sain aru küll sellest sõnumist aga päris naljakas oli seda tookord kuulata. Aga tean, et sügavamat mõistmist siis veel polnud. Nüüd aasataid hiljem kui ma olen läbinud õpingud Eesti Meditatsiooni Koolis ja päris palju mediteerimist praktiseerinud, saan ma paremini aru erinevates seostest, mida siin-seal vaimsete õpetajate ja raamatute abil edasi antakse. Minu teadvus on tänu meditatsioonile ja jätkuvatele õpingutele nii palju avardunud, et ma oskan (alati see ka ei õnnestu, aga ma siiski oskan!) jääda istuma loožis pealtvaatajana, mitte ronima lavale ise näidendit (loe: teiste või teistele elu) mängima.

Näitleja

on see inimtüüp kes mängib (loe: elab) elu vastavalt lavastaja etteantud stsenaariumile ja tahab publikut rahuldada oma heade näitlemisoskustega. Miks? Sest ta ise ei oska oma elu stsenaariumit kirjutada ja tal on vaja teiste heakskiitu, et näha kui ilus ja tubli ta on. Tal puudub endal nägemisvõime ja peegli ostmiseks näitlejal raha tihti polegi. Ta näeb vaid enda rolli selles näitemängus. Tihtipeale annab ta endast parima seal lava peal, et teda ei asendataks. Muidu arvab ta, et jääb oma leivarahast ja kolleegidest ilma ning tal on oht vaesuda, üksi jääda ja lõpuks haigena ära surra. Selline mõte võib tekitada paanikat ning siis algavad ärevushood. Kahjuks muutub nägemine siis veel ahtamaks. Ta mässib end veel tugevamalt rolli sisse ja tema mask on kleebitud näole, mida on valus maha võtta. Samuti pole tal enam energiat, et oma halva seisundi nimel midagi ette võtta. Ta muudkui reageerib, reageerib, reageerib kõigele ja kõigile ning kogu maailma raskus on tema õlul, mille alla ta mattub. Lõpuks ta unustab ja kaotab enda. See on teekond kus sihtkohta polegi, lihtsalt kõik hääbub ja vajub pimeduse loori.

Lavastaja

on see, kes teab täpselt kuidas „asjad“ (loe: elu) käivad! Tema näeb „asju“ oma ninast natuke kaugemale. Tal on võime näitlejatega manipuleerida, sest tal on natuke suurem nägemise ulatus. Ta näeb kogu lava ja kogu etenduse lugu ning ta teab selle eesmärki – teenida „sulli ja feimi“. Ta ahvatleb näitajaid samade vahenditega, mille järel ise jookseb. Kuulsus, poolehoid (kuuluvus) ja raha ning kõik võimalikud taevamannad lubatakse näitlejatele, et nad annaksid endast parima ja rahuldaksid publikut. Lavastajad kasutavad näitlejaid, et endale paremat elujärge kindlustada. Nad on ahela suurem või tugevam lüli.

Ja nii see eluke käibki, me kõik oleme loojad ja meil on sünniõigus teha siin maailmas kõike. Kahjuks aga lavastaja tüüpi inimesed loovad tihtipeale endale liiga suuri ja “valesid” näidendeid, mida nad ei jõua ohjata ja mille alla nad lõpuks ise mattuvad- tööstress, läbipõlemine, mõttetus. Neil endil pole nii palju energiat järgi, et kõiki ja kõike juhtida, ohjata. Samuti on nad ebaefektiivsed, kuna kasutavad liiga suurt hulka ressurssi, et saada väikseimgi kasu või kasu potentsiaal. Lavastajad projekteerivad ja loovad endile pere, firmad, sõbrad, hobid, elustiilid ja lõpuks kui nad kõik selle saanud on, pole nad ikka veel ise rahuldatud. Nagu näitlejadki, nad iseennast seestpoolt ikkagi veel ei näe, küll aga enda fassaadi – näiteks nina.

Pealtvaataja

on see, kes ise ei sekku. Ta jälgib eemalt ja kindlast ning mugavast asukohast (loožist), kus vaateväli on väga avar. Ta näeb korraga mitut tegelast laval, koos lavakujunduse ja rekvisiitidega. Tal on täielik ülevaade kogu atmosfäärist, tegevusest, loost. Ta ka teab, et ta vaatab näidendit ja ta naudib seda! Ta naudib seda kui tehakse musta huumorit või kui näideldaks traagilist enesetappu. Ta tuleb teatrisse käed taskus ja lahkub käed taskus. Ta ei pea ise midagi tema. Vaid pääse teatrisse on see, mille ta eelnevalt on pidanud lunastama.

 

Meditatsiooni praktiseerimine teeb sinust pealtvaataja

Kogu see metafoorne lugu on oluline, et panna lugejat mõistma ja leidma seoseid näiteks  selliste tarkade väljendite üle: „Kuhu läheb tähelepanu, läheb ka energia“, „Et olla kõik, pead olema mittekeegi“, „lihtne on õige ja õige on lihtne“, jne.

Minu arusaam on jõudnud sellesse punkti, et „vähem on rohkem“ ja „mul pole palju asju vaja teha, et olla rohkem“. Mida hõredam sa oled, seda kergemini liugled sa oma teerajal, ilma et takerduksid takistuste otsa. Harjumused, mõttemustrid meie rakutasandil ja teadvustamata uskumused on need, mis ei luba meil kergem olla. Me tassime liiga palju „asju“ endaga kaasas. Vaja on puhastust! Vaja on puhastust ja kõigepealt on vaja aknad lahti teha, et õhk saaks sisse tulla ja vaatevälja puhtaks teha. Seega, hingakem rohkem ja sügavamalt! Meditatsioon algab hingamisest!

Meditatsiooni praktiseerimine igapäevaselt annab sul võimaluse teadvustamatust näha. Seda pole võimalik teadmise ja mõtlemise, mõtisklemise abil teha. See ongi esmalt väga paradoksaalne; kuidas teadvustamatust ehk pimedust näha. Seal ju pole midagi! Aga tühjuses, vaikuses ongi olemas kõik vajalik…

Meditatsioon on kohalolu, aktsepteerimine, mõttevaba olemine, kogemine ning VAATLEMINE. Ja tegelikul palju enamatki!

Suurimaks probleemiks tänapäeva inimestel ongi see, et me elame liiga palju enda peas. Et tõeliselt elada tuleks aga tagasi peast südamesse või isegi kõhtu „kolida“! Kõhus on meie tõeline olemus ja suuna näitaja – intuitsioon.

Meie mõtlemine on muutunud nii kiireks, pidevaks ja püsivaks, et mõtlemist ei pandagi tähele. See jookseb automaat piloodil taga-taustal iseenesest. Häda ongi selles, et tavapärane inimene ei suuda oma mõttetegevust ise juhtida; sellele suunda anda või seda peatada. Pidev mõtete virvarr on aga energiat tarbiv ja segadusse ajav, mis kurnab ja pärsib inimese vaimu ja keha ning tema nägemisvõime aheneb.

Mediteerimise järjepideval praktiseerimisel omandame oskuse ennast eraldada enda kehast, mõttetest, emotsioonidest. Me muutume vaatlejaks, samal ajal olles kogeja. Meie arusaam ehk teadvus suureneb, laieneb, avardub. Me vaatame endid loožis olles samal ajal laval näitlejana ja/või lavastajana. Me kogeme kõike samaaegselt mis meiega juhtub või mis meile juhtub. Meil tekib nii suurem ülevaade, arusaam. See omakorda suurendab meis enesekindlust ja usaldust. Hirm ei pääse enam „löögile“.

Vaatlejana loožis me teame, et see on lihtsalt üks näitemäng ja me liigselt ei erutu ennast kahjustavalt. Me istume loožis, teades, et me oleme juba selle eest maksnud (enda tingimusteta armastamine, teades et oleme täiuslikud sellisel moel nagu oleme) ja saame tunda end lõõgastunult. Kuna me armastame enda kehas olemist ja meie kehal on siis nii hea olla!

Minu soovitus kergema elu ja heaolu nimel:

  • on esiteks teha oma elust teadlik vaatemäng,
  • meeles pidada neid kolme vaatenurka,
  • omandada vaatleja oskus,

Vivika Volar – Sananda Veethi

 

  • Kui ma kasutan siin tekstis sõna „nägema“, siis selle sõna tähendus on mitte füüsiline nägemine vaid pigem aktsepteerimine, tunnistamine, austamine.