Seekord kirjutan mulle endale avaldunud mõtetest, mis mind viimasel ajal tahtes, püüeldes, saades, avastades, ikka ja jälle edasi tegutsedes, on pinnale ilmunud ning siis jälle nagu algusesse on mind tagasi toonud.
Just nimelt, algusesse tagasi toonud. Sellel on suur mõte! Algusesse mõtlen ma seda, et alati mis iganes me teeme, jõuame me sellesse punkti; mis on meile päriselt tähtis. Mis on tegelikult tähtis?! Kogu elu ju keerleb meie endi ümber; seetõttu olen MINA see tähtis keskpunkt, koos OMA kutsumuse, igatsuste, ENDAS sisalduvate emotsioonidega ja meelsusega.
Küll aga tehes, me tihti unustame endid. Me muutume tegijateks aga mitte olijateks! Kui muutume tegijateks, siis me võime välismaailmas ära eksitada, tekib kaos ja segadus. Samuti kaotame me kontakti endaga – kogu endaga; nii kehaga, kui oma väärtustega ehk kvaliteetidega (enesekindlus, julgus, lugupidamine, armastus, usaldus, jne.) Ja nagu teada on „if you dont use it, you will loose it“ Muidugi ka tegutsemine on vajalik, sest tehes me loome ja omandame arusaamad ning kogemused. Tekivad kokkupuute punktid ehk teadvuse toetuspunktid. Hiljem aga kui kogetu ühendamine enesega (mõtiskledes näiteks) tekitavad meile ainuomased arusaamad, ehk teadvuse avardumine, meie oma tõde.
Nüüd väga tähtis selle juures on see, et me eristaksime teiste tõde enda tõest! Oleme kaldu sellele meelelaadile, et kõik mis toimub välismaailmas me haarame endasse nagu väiksed lapsed; pidades kõike mida me näeme ja kuuleme tõeks!!! Me peame aru saama, et nii palju kui on inimesi, on arvamusi ja meil igal ühel on oma tõde.
Kas see mida sa pead „reaalsuseks“ on tegelikult sinu enda oma?!
Vaata lähemalt kas need uskumused ja mõtted, mida sa praegu teadvustad, on sinu omad või on need pigem reeglid, mis on peale pandud perekonnast, ühiskonnast ja kultuurist?
Need võõrad reeglid on nagu vangivalvurid, mis ei luba sul teistmoodi – omamoodi mõelda, otsustada, tegutseda, elada. Oledki teadmatult nende vangis, kas pole nii?!
Me ise oleme loojad ja meie ainus eesmärk siin elus on luua, endid väljendada, avastada ja areneda ja kõike seda ise kogeda ja vaid kõike seda iseenda jaoks!
Kui me aga oleme meeleliselt teiste reeglite vangistuses, siis me ei saa luua omamoodi, ega midagi avastada ja areneda. Saame vaid kogeda iseenda õnnetut seisundit; mõtteid ja tundeid!
Just nimelt, kas me elame oma elu? Kas sa tead, et sa elad oma tõe järgi või elad sa kellegi teise tõe järgi?
Sa võid alustada sellest kui hakkad märkama oma tundeid seonduvalt sellega mis toimub parasjagu sinu sees ja ümber. Kui tunne pole hea, siis lähed sa kellegi teise reaalsusega kaasa, mis pole sinu oma. Sinu enda tõde tekitab (alati) hea tunde. Sinu keha ja tunded on (alti) sinu enda tõe indikaatorid! Võibolla sa intellektuaalselt ei pruugi aru saada, miks sa parasjagu nii tunned aga alati on need indikaatorid sinu tõe suunas.
Vahest võib ka nii olla, et tunde indikaatorid on valeks keeratud. See tähendab, et „oma asja ajades“ tekib halb tunne. See on ka õppimise koht, kus end mugavustsoonist välja ajades pead sa halba tunnet enda kehas taluma. See kõik on selleks, et oma keha tunnete indikaator õigeks kalibreerida.
Kuidas seda teha?
Tuleb kõige pealt maha rahuneda, heaks vahendiks siin on meditatsioon. Meditatsioonis saad sa luua ühenduse endaga – kogu endaga, misjärel saadki kontakti oma olemusega ja see kalibreerib keha tunnetuse õigemaks ja siis õigeks.
Kuna meis on maetud nii palju teiste tõdesid, soove, ihasid, mõtteid siis tõe-poolest meie endi omad ei paista sealt alt välja.
Nagu artikli alguses kirjutasin, kõik algab algusest – sinust endast! Selleks on vaja ühendus luua endaga ja puhastada end teiste poolt peale pandud (õigem öelda, iseenda poolt vastuvõetud võõraid ihasid ja tõdesid) „ahelatest“.
Me ei saa käia oma teed ja avastada endid kui me istume nähtamatute trellide taga!
Ole hea ja võta aeg enda jaoks kus saad rahuneda, hingamisega saad oma keha ja meelt lõdvestada. Mõtiskle ja kirjuta endale must-valgelt välja:
Vivika Volar – Sandanda Veethi
