Võtsin ette OSHO® Dünaamilise Meditatsiooni 21-päevase praktika, et teada saada kuidas on minu jaoks oma kehas kogeda eneseteadvustamist ja teadlikku kohal olemist. Praktiseerisin 2023.a veebruari kuu jooksul hommikuti kl 9 Tabasalus, AVASALU heaolusaalis. Valisin selle ruumi, kuna soovisin avarat, helget ja turvalist hoitud ruumi kus enda vabalt väljendada.
Enne alustamist arvasin, et see saab olema füüsiliselt raske väljakutse, kuna igapäevaelus olen füüsiliselt väheaktiivne. Samas uskusin, et just see võiks olla värav meele ja mõistuse kontrolli lõdvendamisele, et kogeda ärkvel kohalolu. Sügavamal oli soov, et igapäevane enesetunne ja eneseteadvustamine läheks paremaks. Ütlesin endale, et teen 21 päeva läbi. Tulen kohale ja annan endale võimaluse praktiseerida endas toimuva vaatlemist, kohal olemist ja saan teada, kuidas see minu jaoks siis on. Panen kõrvale igasuguse ajalise surve ning vajaduse midagi ära teha või saavutada. Protsessi käigus märkasin ja kogesin üha uusi alateadvusest kerkivaid ootustest või nõudmistest tulenevaid pingeid ja kärsitust, et enesetunne läheks juba paremaks.
Teise nädala jooksul kogesin sügavat väsimust ja lootusetust. Aktiveerus „niikuinii ebaõnnestun ja midagi ei muutu“, elasin välja seda kurbust ja valu. Tantsu ehk tähistamise faasis kogesin kuidas jalgu tugevalt vastu maad lüües tõuseb enesekindlus, minus toimub enesekehtestamine. Vivika tähelepanekust „ole vaid olemises ja vaatlemises“ sain julgust proovida ning ühel päeval kogesin stopp faasis midagi väga selginevat. Kogesin mõneks hetkeks avarat kõike hõlmavat olemist. Kui ma vaatlemisel ei pööra mingit tähelepanu; ei lähe kuidagi kaasa mittemingi sõnalise informatsiooniga endas; ei sõnasta midagi; ei selgita midagi; ei lahenda midagi; ei sekku kuidagi ja olen ainult tundes/olemises. See algas sealt kus lõpeb igasugune mõte, püüdmine ja pingutus.
Viimaste päevade jooksul aktiveerus hirm. Mis siis kui ei kogegi rohkem mingit muutust, kas see on siis kokkuvõttes olnud raiskamine? Kas oli seda panust väärt? Tunnustasin end, et olen juba võitnud selle, et juurutasin endas enesedistsipliini – igapäevaselt tõusta vara, minna kohale ja anda kehale füüsilist koormust. Ka viia midagi lõpule, minna varem ja ekraanivabalt magama. Rida harjumusi, mida varem polnud suutnud rakendada, kuid tänu sellele pingutusele oli motivatsiooni ärgata puhanud ja värskena ning tuua need muutused oma ellu. Mu südame koormuse tase ja füüsiline vorm on oluliselt parem kui enne praktikat. Ja ma kogesin lühikeseks hetkeks – kuidas minu teadvus on meelest eraldi, avarat ärkvel- ja kõigest teadvelolemist. See on piisav! Just need asjad avaldusid enne kui minus avaldub midagi järgmist…
Viimase päeva hommikul ärgates teadvustasin kuidas alateadvuses närib – usk, et ma olen katki, minuga on ikka midagi valesti, olen mittetoimiv, veaga, miski vajab ikka veel muutmist ja parandamist. Tajusin võltsväärtuse nägemist selles „katkiolemises“ mis sunnib mind pidevalt „arenema/pingutama/otsima järgmist päästeteed“, kuid midagi ei muutu. See on ebamugav tsükkel, kuid hoiab olukorda paigas, nii on turvaline, etteennustatav, korduv. Otsustasin, et ei usu seda „katkiolemist“ ja ei keskendu sellele, et seda muuta. Meditatsiooni stopp faasi ajal kogesingi kuidas on vaadelda (pealt vaadata) kehas ebameeldivat/häirivat/ärritavat aistingut, ilma et tahan sellest aru saada, seda muuta ja parandada, surveta sekkuda. Ka ilma et pean seda ohtlikuks või tähtsaks, ilma pingutamata, ilma mingi kavatsuseta. Tajusin, et saan vaadata seda mitte üksnes neutraalse vaid avara armastava pilguga. Ja see on mulle suur edasiminek!
Lõpetades tundsin suurt kergendust, et see on läbi ja, et viisin alustatu lõpuni.
Mul on praegu rohkem julgust, jõudu, tahtmist ja usaldust ebamugavuse ajal kehas kohal olla, kehaga tundmises olla ja iga häiriva aistingu eest mitte ära põgeneda. Ja ma õpin iga päevaga, kuidas praegu päriselt olla nii, et ma ei anna sellele selgitust ega kaalu, „see on“.
Armastusega, KELLI
