Mina läksin õppima meditatsiooni kindla eesmärgiga, sest tahtsin omandada praktikaid kuidas lõõgastuda ja mõtteloba peas peatada. Lisaks hakkasin aru saama, et täiesti tavalises ja rahulikus olekus on mul siiski mingi ärevuse toon tihti taustal, ning märkasin, et mingites situatsioonides muutun ma ärevaks ja soovisin ka sellest siis vabaneda. Varasemalt olen ma kokku puutunud juhendatud meditatsioonidega aga tegelikult see mida ma meditatsiooni koolis õppisin, on hoopis teine asi.
Tänapäeval, räägitakse enesearenduse valdkonnas ja muudes praktikates, et saad oma probleemile lahendusi siis kui kuulad ennast, kui saad endast paremini aru. Omal nahal võin tõdeda, et tõe poolest enesega kontakti loomine, lihtsas olemises on tohutu abi ja vägi. Nüüd tean, et selleks on vaja osata end lõõgastada. Ma olen praegu sellel teel, et oskan vajadusel oma mõtteid välja lülitada ja tasakaalustada ennast. See tegelikult tähendab seda, et ma oskan ennast juhtida, olla iseenda peremees.
Olen umbes aasta jooksul, alates meditatsiooni kooli õpingutest olen iseseisvalt meditatsiooni tehnikaid kodus teinud, keskmiselt 2 korda nädalas, vahest tihedamini vahest harvemini. Aasta lõpus tegin 21 päeva järjest igal hommikul OSHO® Dünaamilist meditatsiooni. See meditatsioon on kõige aktiivsem kehaliselt. Peaks ütlema, et järjest paremini tuleb see mul välja, tehnika mõttes ning nüüd oskan seda ka rohkem nautida. Seda meditatsiooni tehnikat alguses tehes olin ma üsna „kivistunud“ ja ma ei osanud ega suutnudki palju endast välja lasta. Järk järgult hakkas vaikselt vabanema suur kurbus ja õud (hirm). Nüüdseks aga suudan juba viha ja väge endast välja lasta. See on teekond, millel astudes tuleb tunda erinevaid emotsioonide sillutisi, mis justkui kihiti on põimunud üksteise alla.
Minu meditatsiooni teekonnal olen märganud, et see tekitab igapäevaselt suuremat rahulolu, samuti suudan ma rohkem kohal või siis keskmes olla. Lisaks märkan oma mõtteid ja saan endast paremini aru. Samuti mu meeled on paranenud; tundmine, haistmine, maitsmine, märkamine. Tänaseks tõden oma suutlikust laiendada-avardada oma teadvust, see tähendab hooman rohkem ja sealjuures minu tavapärane seisund on rahulolevam ning aktsepteerin nii ennast kui teisti enam.
Koolis õpitule on mulle kinnistunud teave, et elu, see tähendab igat momenti ja olukorda, mida tuleb jaatada-aktsepteerida. Näiteks kui on mingi ebameeldiv emotsioon või kehaline tunne, mille põhjustas mingi situatsioon, siis tihtipeale võtame seda asjaolu kui enda kahjuks. Selle asjaolu tulemusega pole mõtet sõdida, ega ka seda eitada või ignoreerida. See on elu!, kus asju juhtub ja see on reaalsus. Võib ka olla nii, et see kordub igapäevaselt, nt. teadlikkus mingitest negatiivsetest mõttemustritest. Siis hea on olla vaatleja, mida meditatsioon õpetab, mitte vastanduda ega samastuda. Sellisel moel on kergem „probleemi“ kogeda ja see „probleem“ siis ise haihtub kui seda jaatada neutraalsel moel, vaatlejana.
Meditatsioon on teekond iseendani ja see on tore, sest siis saab ka ebavajaliku maha jätta, kes Sa tegelikult pole! Oleme tihti liigselt koormatud, kandes endaga ebavajalikku raskust igapäev kaasas. Mediteerides ja teadvuse avardamisega saame selle maha heita ja järele jääb puhas potentsiaal, millega saab korda saata palju toredaid hetki ja tegevusi oma elus.
Vivika Volar
